Vooremaa: kunagi panid jäähokivõistlused Jõgeval elu seisma

Vooremaa: kunagi panid jäähokivõistlused Jõgeval elu seisma

Hiljuti tähistati spordiloolase Tiit Lääne korraldatud Paduvere talumuuseumi vabaõhukonverentsiga Jõgeva jäähoki seitsmekümnendat aastapäeva. Hiilgeaegadel oli talvine sportmäng Jõgeval sedavõrd populaarne, et lubamaks rahvast võistlusi vaatama lõpetasid asutused ja ettevõtted nende toimumisajaks varem töö.

Jõgeval elaval spordiveteranil Vello Mõttel (sündinud 1935) on meeles, et huvi jäähoki vastu tekkis tal üheksa aastaselt. “Uisud olid sõjajärgsetel aastatel defitsiitsed. Tädil õnnestus need Tartu täikalt siiski osta. Hakkasin Pedja jõe jääl uisutama. Ajasime pajupuust tehtud kaigastega taga mõnd eset, mis asendas hokilitrit. Esimene jäähoki edendaja oli spordimees Felix Adrat (pärast teist maailmasõda kuulus Jõgeva Kalevi esindusmeeskonda nii jäähokis kui ka jalgpallis), keda vanema põlvkonna sportlased peavadki Jõgeva jäähoki isaks. Jõgevale raudteeametnikuna tööle asunud Adrat muretses siia ehtsad hokikepid ja litrid. Hokihuvist haaras kinni treener Valdur Rajalo, kes töötas Jõgeva keskkoolis kehalise kasvatuse õpetajana. Tema hakkas Jõgeval 1946. aastast jäähokit arendama.”

Julgeolek kahtlustas hokipoisse

Vello Mõtte meenutas lugu, kus tänu Valdur Rajalole pääsesid hokipoisid toonase ajastu väga suurest ebameeldivusest. “1952 aastal peeti Jõgeval koolinoorte finaalturniir. 23 veebruari õhtul lõpetasime liuvälja ettevalmistamiseks poistega vee valamise ja läksime koolimajja, klassiruumi. Seal piirasid minu, Ants Saksa, Kalju Jakobi ja Ants Heina sisse nõukogude julgeoleku töötajad. Meid viidi Raudtee tänaval asunud miilitsa- ja julgeolekumajja. Raudteejaama parki oli kuuse otsa pandud sinimustvalge lipp ja selles teos kahtlustati meid . Meid paigutati kambritesse ja algas ülekuulamine. Ei mäleta, et meie peale oleks just väga kõva häälega karjutud Üks ülekuulajatest asetas ähvardavama positsiooni võtmiseks siiski lauale revolvri.

Vabaks saime järgmise päeva lõuna ajal. Võitsime otsustava mängu, mis ilma osade poisteta oleks võimatugi olnud. Kui kogunesime koos treeneriga ühispilti tegema, siis Valdur Rajalo nuttis nagu laps. Kuuldavasti oli ta parteiülemustele lubanud, et me tuleme võitjaks, mille tõttu julgeolekumajast vabaks pääsesimegi. Rajalol oli sidemeid selle aja “kõrgemate” otsustajate seas.”

“Kui koolitunnid lõppesid, läksime kohe hokitrenni. Vahepeal tegime koduseid ülesandeid ja siis algas õhtune treening. Hokivõistlused olid Jõgeval äärmiselt populaarsed. Neid kogunes vaatama praktiliselt kogu linn. Võistluste toimumise ajaks pandi kauplused varem kinni ja enne ettenähtud aega lõpetati töö teisteski asutustes ja ettevõtetes. See oli midagi sellist, mis vist kunagi ei kordu,” rääkis Vello Mõtte. Ta on jäähokis kolmekordne Eesti koolinoorte meister ja EPA meeskonna kooseisus Eesti meistrivõistlustel kolmandale ja karikavõistlustel teisele kohale tulnud.

1962 võttis Mõtte Eesti meeskonna mängijana osa Sverdlovskis peetud Nõukogude Liidu rahvaste talispartakiaadist. “Lätit võitsime 6:3. Kohtumine Valgevenega algas aga juba järgmisel päeval hommikul kell kaheksa. Et mäng toimus paarikümne kilomeetri kaugusel pidime ärkama juba kell pool kuus. Küllap põhjusel, et polnud saanud korralikult välja puhata, kaotasime Valgevenele 3:4. Mine tea, võib olla olid Eesti kaotuseks asjalood teadlikult nii korraldatud,” arutles teenekas hokimängija.

Töötanud on Vello Mõtte lukksepa, freesija ja treialina Dünamo suusavabrikus, Klementi-nimelises õmblusvabrikus, Lääne Kaluris ja Tallinna VKT-s. “Metallitööd õppisin muuseas esimese Eesti Vabariigi aegselt relvameistrilt Karl Koppelmannilt, kelle valmistatud jahipüss pälvis auhinna maailmanäitusel,” lausus ta.

Endast lugupidav poiss mängis hokit

Väravavahina kuulsust kogunud Jõgeva hokimehe Tiit Metsa huvi selle spordiala vastu algas siis, kui ta veel koolis ei käinud. “Elasime Jõgeval kohe hokiväljaku lähedal, see oli üle tee. Koolis matemaatikaõpetajana töötanud ema kasvatas mind üksi. Kui ta koolis tunde andis, möödus minu vaba aeg hokiväljakul mängides. Ajasin litrit taga ja õppisin seda viskama vastu poorti. Pidin aga jälgima, et mu peanupp koolimaja poolse poordi tagant välja ei paistaks. Kui selle unustasin, läks koolimaja II korruse aken lahti ja ema hõikas: “Tiit, marss koju!”.

Natuke kasvades sain lumelabidaga väravas litrit tõrjuma hakata ja seda sellepärast, et väravas keegi eriti seista ei tahtnud — seal võis haiget saada. Mina aga litrit ei kartnud, kuigi vahel oli väga valus. Ilmselt minu adrenaliinivajadus oli nii suur, et ma valust välja ei teinud. Nii algas minu kokkupuude hokiga ja just väravas, kus ma sain mängida ka uiskudeta, siis mul neid veel ei olnud. Nii sain mina ka normaalne poiss olla, sest nagu mäletan, pidi iga endast lugupidav noormees Jõgeval hokit mängima. Hoki oli Jõgeva noortele elustiiliks ja küllap iga väike poiss tahtis saada Harri Laoseks, Kalju Sepaks, Juhan Lõntsiks, Vello Mõtteks, Ants Saksaks või vendadeks Pristavkadeks — olla sama hea kui nemad. Mõne aasta möödudes saigi minust põhiväravavaht algul Jõgeva Jõu meeskonnas, hiljem Ekskavaatori meeskonnas ja veel teistes meeskondades (TVMK ja TPI). 1961.aastal sai minust TPI üliõpilane ja kuna mängisin 1961/1962.a. hooajal veel Jõgeva Jõu meeskonnas, siis algasid minu jaoks lõputud rongisõidud Tallinna ja Jõgeva ning teiste linnade vahel.”

Esimene maskiga väravavaht oli Jõgeva

1962. aastal Võrus Eesti maanoorte talispartakiaadil Viljandiga mängides sai Tiit Mets hokilitriga tabamuse vastu suud. “Hambad lendasid ja suu oli katki. Jäin turniiri lõpuni Võrru. kus mu haavad kinni õmmeldi. Nägin välja nagu suukorviga peni. Mäletan hea sõnaga siiani maanoorte üht paremat naissuusatajat Silja Schneiderit, kes mulle puljongit valmistas, šokolaadi sulatas ja minu eest igati hoolitses. Pärast seda traumat kirjutasin onupojale Rootsi ja palusin abi maski hankimisel. Nii sai minust järgmisel hooajal Eesti esimene väravavaht, kes mängis maskiga. See oli valmistatud Kanadas ja toetus otsmikule ning lõuale.

Kahjuks lõppes minu väravavahiamet varakult 1968. aastal kui olin 25-aastane, sest tolleaegsed spordijuhid tõmbasid kokkuhoiu eesmärgil Eesti hokile ja jalgpallile “vee peale” lõpetades nende spordialade rahastamise. Hokimeeskonda enam suurvõistlustele ei saadetud. Juba 1964. aastal sai mulle selgeks, et poliitilistel põhjustel jääb minu jaoks läänepiir igaveseks suletuks. Sel aastal pidime Soome sõpruskohtumisele minema, kuid sõit sinna jäi ära. Nimelt mind peeti bandiidi pojaks. Tegelikult aeti mu isa segi ühe teise samanimelise mehega. Omakaitses teenis aga mu isa teise maailmasõja ajal küll. Tema teenistuskaaslaseks oli ka eestlasest Punaarmee väejuhi August Korgi vennapoeg. Maha lasti isa Laiuse lähedal ja maeti sealsesse õigeusu surnuaeda.

Motivatsioon kadus, pärast 1965. aasta hooaega lahkusin Ekskavaatori meeskonnast mänguvälistel põhjustel ja peale seda mängisin teistes klubides 1968. aastani. Oleksin kindlasti võinud veel mängida — minu paremad ajad oleksid ees olnud, sest 25 aastasena oli minu jaoks just see aeg, kus olin õige mängukindluse saavutanud. Minu paremad hetked olid seotud Ekskavaatori mängudega, kus olin alates 1964. aastast põhiväravavahiks. 1963. aastal tulime Eesti meistriks, 1964. aastal hõbemedalile ja 1965. aastal saime pronksmedali,” meenutas ta.

“Viimati sain väravavahi varustuse selga 1997. aastal Jõgeva jäähoki 50. aastapäeval, mängides Jõgeva meeskonnas Põlva vastu. Mängisin ühe kolmandiku ja puur jäi puhtaks. Samuti tõrjusin ürituse alguses kõik viis visatud karistusviset,” lisas Mets.

Legendaarse treeneri Valdur Rajalo kohta märkis Tiit Mets aga seda, et teada võiks võrrelda kuulsa Haapsalu vehklemistreeneri Endel Nelisega (1925-1993), kes on prototüübiks mängufilmi “Vehkleja” peategelasele.

Võrdlus Islandi jalgpalluritega

Tiit Mets võrdles Jõgeva jäähokit ka hiljutiste Euroopa meistrivõistlustega jalgpallis. “Minu lemmikuks oli Islandi meeskond. Nende mäng ja kogu Islandi rahva kaasaelamine tuletas mulle meelde noorusaegu, mil Jõgeva poisid võitlesid hokiväljakul, nagu nüüd islandlased. Nagu lõvid – üks kõige ja kõik ühe eest tohutu tahtmisega võita. Kui varem oli Jõgeval hokiturniir, elas kogu linn oma poiste mängule kaasa. Rahvas seisis hokiväljaku ääres mitmes reas, inimesed olid puude otsas, lasketiiruhoone katusel. Terve Jõgeva võitles koos poistega ja võitis. Oli see vast pidu! Just selle pärast hakkasin minagi hokit armastama…”

“Hokit sai Jõgeval mängida nii kooli, spordiühingu Jõud kui ka sordijaama väljakul. Need olid valgustatud. Esimese väljaku valas mulle aga isa selle maja juurde, kus elasime ehk siis praeguse Betti Alveri muuseumi juurde. Olin siis kaheksaaastane,” rääkis kunagine edukas kaitsemängija Viktor Uibo.

“Mulle on Jõgeva hokivõistkondades meelde jäänud ka väga tugev distsipliin. Seda, et mõni koolipoiss oleks proovinud sigaretti või viina, ei tulnud kõne allagi. Et treeninguteks rohkem aega jääks, lahendasime sageli koduseid ülesandeid vahetundides. Ühel klassikokkutulekul ütlesid aga klassiõed, et teie, hokipoisid, olite tüdrukute silmis tõelised tähed, kuid ei osanud seda ära kasutada,” lisas ta.

Esimene elukutseline jõgevalasest hokimängija oli Kohtla-Järve Keemikus mänginud Sulev Ottenson , kes on töötanud ka Jõgeva spordikoolis hokitreenerina.

“Jäähoki on mulle andnud veendumuse, et kui mõne ettevõtmisega alustad, pead ikka lõpuni minema ja ei tohi järele anda,” lausus Ottenson. Mees elab praegu Sadalas ja on valanud sealse koolimaja juurde ka liuvälja.

JAAN LUKAS

Artikkel ilmus Jõgevamaa ajalehes Vooremaa

 

 

Attachment

Jogeva+Viljandi+1955 Albert+Anderson+3 Jaan+Annus+9001 Jaan+Annus+9001