Elise Marie Väljaots – Eesti tüdruk, kellest sai Islandi koondise väravavaht

Elise Marie Väljaots, kes oli alles kolmekuune, kui ta koos vanematega Islandile kolis, on terve elu olnud tubli sporditüdruk. Sihikindel töö on ta viinud Islandi naiste koondise väravavahiks. Elise oli lahkesti nõus rääkima, kuidas ta elu Islandil läinud on, mis toimub Islandi naiste jäähokis, kuidas ta mäesuusatajast jäähokimängijaks sai ja kas on eestlane või islandlane.

Palun kirjelda, mis elu Islandi naiste jäähoki elab.

Islandil toimib naiste meistriliiga aastast 1998. Osalevad neli naiskonda, kolmest klubist. Kuna siin Põhja-Islandil, kus mina elan, tegelevad nii paljud naised hokiga, siis otsustati luua kaks tiimi. Tänu suurele edasiminekule Islandi naiste jäähokis on viimasel aastakümnel mängijate arv neljakordistunud. See on suurelt jaolt tänu kanadalanna Sarah Smileyle. Ta kolis Akureyrisse sügisel 2006, samal aastal oli ta võitnud National Women’s Hockey League-i tiitli Montrealiga. Tema juhib Islandil naistehoki programmi ja on ka naiste koondise peatreener. Üks kõige olulisem edusamm on olnud tüdrukute järsult suurenenud osakaal kõige nooremate algajate hulgas. Hoki on kogunud populaarsust, tüdrukud tahavad proovima tulla ja kutsuvad samas oma sõbrannad kaasa. Tähtis oli koostada programm, mis jätab tüdrukud hoki juurde ja sellega on Smiley suuprepäraselt hakkama saanud.

Kuni 16. eluaastani treenivad poisid ja tüdrukud enamasti koos, aga mitmed hakkavad pisut enne seda juba naiste meistriliigas mängima. Ise läksin ma hoopis ebatavalisemat teed pidi ja alustasin mängimist kohalike naisharrastajatega, ehk “old girls”. Valkyrjas mängib üle 30 naise, vanusevahes 16 kuni 55. Nemad on päris lahedad ja käisid näiteks alles hiljuti Kanadas hokireisil. Seega võib öelda, et meil on siin võimalus mängida erinevatel tasemetel ja erinevate eesmärkidega.

Kuidas jäähoki juurde sattusid?

Jäähokiga puutusin kokku 2009. aastal tänu mu õpetajale, Ingvar Þór Jónssonile, kes samas on ka Islandi jäähoki meeste koondise kapten ja kohaliku klubi veteran. Veelgi on tore öelda, et nad Sarah on nüüd abielus. Klass ikka elas Ingvarile kaasa ja tundis huvi, kuidas läheb. Kui mehed tol kevadel finaali pääsesid, siis läksime klassikaaslastega mängu vaatama. Peale seda mängu oli hokipisik sees. Muuseas, Smiley ja Jonsson on nüüd abielus.

Parajasti tegelesin mäesuusatamisega ja ei oleks osanud arvata, et hokist saab miski muu, kui lihtsalt meelelahutus. Kui aga lõpetasin suusatamise, tuli suur tahtmine hokit proovida. Algult polnud mul mingeid plaane või lootusi, lihtsalt tahtsin proovida. Meistriliigas mängimine oli kauge unistus.

Kas kavatsed hokit edasi mängida?

Plaan on hokit edasi mängida nii kaua kui võimalik. Meistriliiga vanim naine on praegu 37-aastane ja nagu eelnevalt öeldud, on ka muid variante klubide näol, kui enam nii tõsiselt võtta ei jõua. Mul tuleb võib-olla ülikooli pärast mingeid väikeseid muudatusi teha, aga hoki mulle tõeliselt meeldib ja ilma selleta ma enam ei saaks.

Kas koondisse kutsumine oli oodatud, või pigem üllatus? Millise mulje MM jättis ja kas olid väga pettunud, kui viimase mängu kaotus röövis medalid?

Koondisse saamise nimel olen ma väga palju tööd teinud. Eelmisel aastal ma veel põhitiimi ei mahtunud, aga mõistsin, et kui jätkata samas vaimus selgete eesmärkidega, peaks see õnnestuma. Mul õnnestuski järgmine hooaeg tohutult areneda, lõpetada hooaeg statistikat juhtides ja koondisse saada.

MM-turniir toimus Jacas, Hispaanias. Turniir jättis peamiselt kihvti mulje ja algas meile hästi. Võitsime Mehhikot, Austraaliat ja suutsime Hispaania vastu tagasi tulla 1:4 kaotusseisust, visates kolm väravat normaalaja viimase kolme ja poole minutiga, viigivärava täiesti viimasel sekundil. Kahjuks kaotasime mängu karistusvisetega. Neljas mäng oli kaotus sloveenide vastu, kes võitsid turniiri. Viimane mäng Belgia vastu läks lisaajale. Me viskasime enne neid värava ja olime juba pool minutit tähistanud võitu, kui uuesti kõlas vile ja otsustati, … et värav ei loe mingil täiesti arusaamatul põhjusel, kuigi video pealt võis näha, et litter oli sees… Mäng oli tükk aega peatatud ja siis otsustati edasi mängida. Pisut hiljem viskas Belgia värava ja tekkis vastuoluline moment. Kaks kohtuniku valasid pisaraid tekkinud süümepiinadest. Väga raske oli pärast seda olukorda istuda bussi ja kodureisi alustada.

Kui Eesti naiste hoki poleks viimased aastad põhimõtteliselt nö. varjusurmas olnud, kas siis oleks olnud ka variant, et sa oleks end Eesti koondisse pakkunud?

Seda on raske öelda. Kindlasti oleks siis selle peale vähemalt mõelnud. Mul oleks tõeliselt hea meel näha Eesti naiste hokit uuesti üles ärkamas ja oleks tore sellest mingil kujul osa võtta. Ma tean, et Katrin Talvak, kellega tutvusin eelmise aasta novembris, kui Eestis käisin, juba tegeleb selle eesmärgi nimel. Tõesti loodan, et see õnnestub!

Siit ka järgmine küsimus – kas pead ennast islandlaseks või eestlaseks, kes on pea terve elu Islandil elanud?

Seda küsitakse tihti, kelleks ma ennast pean, kas islandlaseks või eestlaseks. Ma olin vaid kolmekuune, kui vanematega Islandile kolisin ja kohe saavad meil siin 21 aastat täis. Kodus oleme vanematega kogu aeg suhelnud eesti keeles, aga kolm aastat noorema vennaga suhtlen vastupidiselt ainult islandi keeles. Samuti mõtlen ma islandi keeles. Minus voolab küll Eesti veri, aga pean tunnistama, et tunnen end pisut rohkem islandlasena. Kartulisalatit ja verivorsti ei armasta.

Oled siiski ka Eestit esindanud, aga hoopis mäesuusatamises ja koguni juunioride MM-il.

Suurema osa oma spordielust olengi ju tegelenud mäesuusatamisega. Õnneliku inimesena olen seetõttu palju reisida saanud, samuti võimaluse õppida tundma professionaalset lähenemist spordile, peamiselt Austrias ja Itaalias tipptingimustes treenides.

Mul oli au Eestit esindada juunioride MM-il ja Euroopa noorte olümpiafestivalil. Sai ära nähtud koondiste telgitagune, mis arenenud suusariikides on hoopis teisel tasemel meie “tavaliste” võimalustega võrreldes. MM-il nähtu ja kogetu näitas ära ala kalliduse ja organiseerituse absoluutse tipu tasemel, elasime samas hotellis austerlastega, kelle teenistuses töötas suur hulk inimesi. Samas olime meie isaga kogu koondis, kui teised juba võistlemise lõpetanult koju tagasi läksid ja meid sinna päris omaette jätsid. 16 võistleja jaoks oli austerlastel 5 spetsialisti suuskade määrimiseks ja kantide teritamiseks, lisaks 2 määrdespetsialisti firmadest, kelle tooteid kasutati ja üks mees veel tegeles ainult saabastega. Loomulikult terve hunnik treenereid, massöör, arst jne. Hotelli parkla oli nende Audisid täis. Mina aga tegin oma suusad ise korda, ega polnudki võimalust rohkem kaasa võtta, kui 2 paari kumbagi ala jaoks… Lennukis on ülekaal väga kallis lõbu!

See kogemus seal MM-il näitas ära, et kõrgemale tasemele jõudmiseks on vaja väga palju raha, minna Islandilt ära Euroopasse suusakooli ja loota ka sellele, et vigastused ei kimbutaks, mis kogu asjale võiks kriipsu peale tõmmata ja nähtud vaeva ära nullida. Mul oli olnud tol aastal keeruline periood, sest kunagi välismaal treenides murdis üks kohalik mulle tagant sisse sõites mu jala korralikult ära ja ega ta päris terveks ei saanudki, kand paistetas tihti üles ja pidin treeningpause tegema. Kõige selle peale kokku jõudsingi varsti peale MM-i järeldusele, et aitab ka.
Aga just Euroopa noorte olümpiapäevadel süvenes mu huvi hoki vastu. Suusavõistlused olid juba hommikuti ära, nii et päeval tekkis tihti võimalus jäähokimänge vaatama minna. Ma vist kunagi ei unusta, kuidas viimasel päeval kohe peale enda võistlust võtsin suusad õlale ja peaaegu jooksin mäest alla linna, et jõuda Soome ja Venemaa finaalmängule.

Millega hokiväliselt tegeled ja millised on su edasised plaanid?

Parajasti töötan ma kohalikus traumapunktis vastuvõtusekretärina. See on mul juba neljas suvi haiglas, kuid varem olin hoopis kirurgiaosakonnas. Talvel käin koolis ja alles eelmine nädal sooritasin sisseastumiseksami Islandi Ülikooli arstiteaduskonda, Reykjavíkis. Konkurss on kõva ja neljasajast taotlejast pääsevad sisse vaid 48. Tulemus teatatakse selle kuu jooksul. Eks siis näeb, mis juhtub. Kui peaks nii minema, et see kord sisse ei saa, siis olen isegi mõelnud Tartu Ülikoolile. Ma ei välista midagi, aga tahaks muidugi leida kohta, kus saaks ka hokiga täies hoos jätkata!