Tiit Karuksi kommentaar: Midagi hokigurmaanidele: Salt Lake City 2002

Tiit Karuksi kommentaar: Midagi hokigurmaanidele: Salt Lake City 2002

Töötasin Kuku raadios, kui ETV sporditoimetuse tollane juht Marko Kaljuveer tegi ettepaneku osaleda teletiimi koosseisus Salt Lake´i mängude kajastamisel. Olin pikemalt mõtlemata nõus. Kukust võtsin palgata puhkust.

Siinseid huvilisi rõõmustasid kahtlemata enim Andrus Veerpalu ja Jaak Mae medalid. Loomulikult ka mind, samas ootasin südamevärinal hokiturniiri. See oli mulle esimene ja ühtlasi ainsaks jäänud võimalus kommenteerida olümpiahokit otse sündmuste epitsentrist, kommentaatorikohalt jäähalli tribüünil. Tänud ETV-le!
Koos 2010. aastal manalateele läinud Tiit Rääguga vahendasime kõiki olümpiaturniiri olulisemaid mänge. Hasartne Rääk jälgis litri liikumist ja tulistas nagu kuulipildujast. Mina mõtestasin olukordi ja pakkusin taustateavet. Koostöö sujus suurepäraselt.

Hoidsin pöialt Kanadale, oma lemmikmeeskonnale. Vahtralehemaa olümpiakoondist manageeris ei keegi muu kui suur Wayne Gretzky. Meeskonna kapten oli Mario Lemieux, Super Mario. Kanadal oli nii mõndagi tõestada: neli aastat varem Naganos jäid Gretzky (seal mängijana) ja Co medalita.

Kanadalaste algus oli rabe: põhiturniiri avamängus kaotati Rootsile 2:5 (Valgevenele veerandfinaalis alla jäänud Rootsi lõpuks nelja parema hulka ei jõudnud). Meeskonna peatreener Pat Quinn teravmeelitses: „Võime veel kaks mängu kaotada, seejärel (alates veerandfinaalist – T.K.) peame kolm korda võitma…“ Alagrupimängude teises kohtumises pälvis Kanada napi 3:2 võidu Saksamaa üle, seejärel tehti 3:3 viik Tšehhiga.

Kohamängudes läks juba ladusamalt: veerandfinaalis alistati Soome 2:1, poolfinaalis Valgevene 7:1 ja finaalis korraldajamaa USA 5:2. Finaalmängus kustutas Kanada koondis ühendriiklaste lootused kolmandal mänguperioodil, mis võideti 2:0. Jäähoki tippliiga NHL jaoks oli see unistuste finaal: Põhja-Ameerikas peetud olümpia kullamängus olid vastamisi Põhja-Ameerika riikide koondised.

Salt Lake´is kirja pandud päevikumärkmetes olen nentinud: „ Ma ei tea, kuidas Räägule, aga mulle oli finaalmäng üks kommentaatorikarjääri tipphetki. Fiiling oli selline, et tahtnuks lennata.“

Õhkkond E-Centeri hokihallis oli fantastiline. Jah, muidugi lootnuksid ühendriiklased, et võitnuks USA koondis. Ent samas olid nad väärikad kaotajad, andsid au põhjanaabritele.

Rõõmu tegi kohtumine vana sõbra Igor Kupermaniga, kes oli Salt Lake´is Venemaa hokikoondise assistant general manager. Igor elab juba aastaid koos perega Kanadas, tema siirdumist Moskvast Vahtralehemaale vahendas legendaarne puurivaht Ken Dryden. Minu arvates oli Igor Venemaa parim hokiajakirjanik, juudina kasutas ta nõukaajal oma artiklites nime Kuprin. Hokiga on Igor seotud tänaseni.

Kannan mälestusi Salt Lake´i hokiturniirist endas kui kalleimat aaret.

Attachment

SLC03